Kui ma esimest korda hoka eesti kingi jalga libistasin, tundsin otsekohe, et midagi on teisiti – nagu astuksin pehmele pilvele, mis ühtlasi lükkab mind edasi. See kerge, kuid toetav tunne pani mind kohe mõtlema, mis ime see on, et kogu mu varasem jooksukogemus tundub nüüd nagu vana uudisleht. Jalad ei väsinud enam 5. kilomeetril, pahkluud ei vajunud äkki sisse ja isegi pärast 15 km tundus, et võiksin veel mõned ringid teha. Kogu mu sõpruskond hakkas pärast seda päeva küsima, kas ma olen salaja mingi uue energiajoogi avastanud, aga saladus oli lihtsalt nende kummituslikult õhukese talla ja maksimaalse vahtpolstriga hoka clifton kingades.
Tänavalt rajale – üks paar kõikideks pindadeks
Enne kartsin, et kui tahan tõsiselt joosta, pean ostma ühed kitsad, kõva tallaga tossud, mis näevad välja nagu kosmoselaevast maha kukkunud kivid. Aga cliftoni disain on hoopis teistsugune: ümar kand, laiem esiosa ja äärmiselt painduv soonestus teevad temast ideaalse kaaslase nii asfaldil kui metsaradadel. Ma ei vahetagi enam kingi vahetult pärast tööd spordisaali vastu – lihtsalt tõmban paelad veidi koomale ja kõnnin otse kontorist metsa. Ükskord unustasin isegi vahetusriided koju, aga ei hakanud tagasi sõitma, sest tundsin, et võin rahulikult 10 km metsasirutuse teha ka dressipluusiga, mis mul seljas oli. See universaalsus on minu kiire eluviisi päästerõngas.
Õhk ja vaht – kuidas nad selle imekaalu saavutasid
Ma ei ole tehnikafriik, aga kui hoka shoes kotist välja võtsin, ei suutnud ma uskuda, kui kerge see paar on – nagu hoiaks paberist kingi käes. Müüja selgitas, et saladus peitub nende koostöös professionaalsete jooksjatega välja töötatud vahtpolstris, kus iga millimeeter on optimeeritud nii, et toetab, aga ei näpi. Ma mõtlesin, et see on lihtsalt turundusjutt, aga kui ma esimese tõusu jooksin ja tundsin, kuidas kand allapoole libisedes ikka veel pehme maandumispadi on, sain aru, et siin on teadus taga. Kui vanasti tundsin pärast pikki treeninguid vasikates nagu keegi oleks mulle kivid sisse sepistanud, siis nüüd on ainsad “kivid” need, mida ma vahel rajalt üles korjan ja koju kingituseks viin.
Disain, mis äratab tänaval tähelepanu
Ma ei taha kõlada pealiskaudselt, aga kui ma esimest korda kandma hakkasin, jäi mulje, et inimesed tõesti vaatavad – ja mitte sellepärast, et värvid karjuksid, vaid kogu siluett on nii eriline. Cliftonil on see kuidagi kumer ja aerodünaamiline joon, mis meenutab pehmet lainet, mitte kandilist kasti. Ükskord seisin bussipeatuses ja üks noormees küsis, kas need on uus Tesla jooksujalats, sest “tunduvad nagu tulevikust”. Ma naersin ja ütlesin, et tegelikult on nad juba käesolevast ajast, aga lihtsalt viivitamatult eespool. Nüüd, kui ma trenni lähen, ei pea ma enam muretsema, et peaksin kandma “ainult musta”, sest iga värvivalik näeb välja nagu aksessuaar, mis sobiks ka linnariietusega.
Kuidas ma lõpetasin vabanduste leidmise ja hakkasin jooksma
Tunnistan ausalt: varem oli mul alati valmis loetelu, miks täna ei saa – pahkluu valutab, viimane kord sai liiga palju, ilm on liiga külm. Aga kui need hoka clifton jalatsid mulle saabusid, tundsin, et vabandusi on lihtsalt raske leida. Kõigepealt oli tunne, et king ise justkui tõukab mind uksest välja. Teiseks kadus hirm libedate teekatte ees – tallal on imepisikesed sooned, mis haakuvad nagu väiksed kummikäpad, nii et isegi härmatisel kõnniteel julgen tempot tõsta. Kolmandaks ei pea ma enam kuulma oma aeganurka kriuksumas, sest need tossud lihtsalt ei tee häält. Nüüd, kui mu sõber helistab ja küsib, kas läheme õhtul jooksma, vastan enamasti “jah” enne, kui ta lause lõpetab.
Pikamaajooks ja – mis üllatus – pikamaakõnd
Ma polnud kunagi mõelnud, et võiksin 30 km matka teha nii, et lõpus poleks varbaküüntest vereplekke. Ükskord otsustasime abikaasaga ühe päevaga läbida Viru rabamatka – plaan oli algul naljaga pooleks, aga kui panin oma hoka shoes jalga, tundus see täiesti reaalne. Poolel teel hakkasime mõtlema, kas lisame veel 10 km ringi, sest talla geomeetria hajutas löögi nii hästi, et tundsin end kui redelil, mitte kivisel rajal. Kõige naljakam oli see, et kui lõpuks raba vaatetornis lõunapausi tegime, võtsin tossud jalast ja avastasin, et sokid olid kuivad – see on imetlusväärne, sest varem oleksin peaaegu ujuma hakanud omaenda higis. Abikaasa, kes kannab teise brändi jalatseid, vaatas mind kadedalt ja sosistas, et järgmine kord tuleb tal endale sama komplekt hankida.
Klienditugi, mis ei müü sulle suitsi ja peegleid
Olen üks neist inimestest, kes võib tundide viisi veebis surfata, enne kui midagi tellib. Muretsesin, et äkki tellin vale numbri või värvi. Seepärast kirjutasin otse hoka eesti lehe vestlusesse ja vastus tuli nii kiirelt, et kõndisin alles kööki, kui juba helistati. Müüja tegi nalja, et ta ise jookseb samade kingadega ja et “kui sa 41,5 kannad, ära otsi 42 – clifton on juba natuke ruumikas”. Tellisin siis julgelt 41,5 ja ta oli täpselt õige. Kaks päeva hiljem tuli kuller, kes naeratas ja ütles, et tal endal on sama mudel kontoris jalas, sest “kliendid ei usu enne, kui ise näevad”. See inimlikkus tegi ostukogemuse nii mõnusaks, et tundsin end mitte lihtsalt kliendina, vaid nagu kogukonna liikmena, kes sai lihtsalt ühe sõbra soovituse järgi head kingad.
Väike revolutsioon mu garderoobis
Pärast kuu aega kandmist avastasin, et enam pole vahet, kas lähen poodi, koeraga jalutama või lennujaama – need hoka eesti tossud sobivad kõikjale. Ostsin endale tegelikult lisaks veel ühe paari teises toonis, sest avastasin, et need lähevad nii teksade, kui ülikonnaga kokku. Ükskord tulid vanemad külla ja ema imestas, et kuidas ma suudan terve päeva jalgsi ringi tormata ja õhtul veel restorani viia. Vastasin, et saladus peitub kingades, mitte energiajookides. Ta naeris ja ütles, et tema põlv valutab juba trepist alla kõndides – siis tegin talle sünnipäevaks kingiks oma vanemad cliftonid, mis olid mulle natuke suured jäänud. Nüüd helistab ta igal pühapäeval ja räägib, et käib pargis 5 km ringe, kui varem oli suurim liikumine see, kui ta prügikasti tühjendas.
Kui sa mõtled, kas nüüd on õige aeg
Ma ei hakka ütlema, et need kingad teevad sinust homme maratoonari, sest see oleks liiga suur lubadus. Aga ma võin kinnitada, et kui oled mõelnud, et äkki peaks rohkem liikuma, aga vaatad oma vanu kõva tallaga tossusid ja mõtled, et “homme”, siis need hoka clifton võivad olla see väike tõuge, mis homme täna teeb. Mul endal oli eelmisel aastal eesmärk joosta 300 km – lõpuks tegin 450, sest lihtsalt polnud vabandust mitte minna. Ja kui sa ei usu mind, mine astu lihtsalt hoka shoes saiti ja loe kommentaare – seal on lugusid inimestest, kes on alustanud kõndimisest ja lõpetanud ultrajooksuga. Aga isegi kui sa ei taha ultrat, võid ju lihtsalt tahta, et pärast pikka tööpäeva jalad ei karjuks abi – ja selleks on need kingad ideaalsed.